Postitus #16 Tuli tuha all

Tuli tuha all

Mait Metsanurk

382lk

Mait Metsanurga raamat "Tuli tuha all" on üks Eesti ajaloost rääkivatest romaanidest.
Teos kajastab suurt näljahäda aastatel 1695-1697.
Nendel aastatel oli Liivimaa Rootsi võimu all. Peategelane on talupoeg Tõnu, kes otsib
õigust, et naasta tagasi Laeva külla, ning saada tagasi oma talu, mis peale ta lahkumist võeti
tema perelt karistusena ära. Tõnu vennad, õed, ema ja ätt aeti elama teisse tallu, kus pidi tegema
palju tööd, et ala oleks elamiseks sobiv. 
Raamatus on kirjeldatud tolle aja majade paigutust külades, kajastatud talupoegade liike nagu
näiteks vabadikud, teomehed, samuti vaimud ja sulased. Mainitakse nende igapäevategevusi,
suhteid mõisaga ja muid raskusi nälja ajal. Lisaks tuuakse välja suhteid linna ja küla vahel, erinevaid
reegleid ja kombeid. Laeva küla, millest kirjutas Mait Metsanurk asus Tartu lähedal maantee ääres, jõe kaldal.
Taludel olid püst- või roigasaiad ees.
Paljud ehitised nägid välja uued, sest neid taastati peale sõdu, kuid omanikele kuulusid nad juba mitu põlve.
Peale talupoegade elasid seal ka opman, kubjas, mõisamehed ja valitseja.
Suvel rikkus saaki pidev vihmasadu ja hall, mis kattis maad. Rahva seas oli suur hirm, et talvel jääb rahvas nälga.
Selle põhjuseks oli kehv saagikogus ja tõde, et osa tuleb anda mõisale koormiseks ning pool viia linna müügile.
Talumehed ei julgenud koormist viimata jätta, kuna vastasel juhul kanti võlad vakuraamatusse. Varem või hiljem tuleb kõik igal juhul ära tasuda.
Hiljem muutis võlgade tasumise keeruliseks korduma jäänud ikaldused, mille pärast paljud inimesed surid nälga.
Raskete päevade tõttu läksid inimesed kurjaks, ahneks ja kadedaks. Käidi varastamas nendelt, kellel on suuremad varud, tehti teistele halba tappes
nii inimesi kui ka loomi. Samuti pandi põlema ka viljaaidad koos sigade ja lammastega.
Kõhu täitmiseks võis häda korral tappa siga või kana, kuid neid loomigi oli taludes vähe.
Metsas jahil käia talumehed ei tohtinud. Selline eesõigus oli vaid mõisameestel. Iga loom, mis oli talumehe poolt metsas tabatud, tuli viia mõisa,
kus selle eest tasuti või asendati vakuvõlg. Aasta hiljem kordus sama vilets ilm, mille pärast jäid elanikud saagist ilma. Valitseja muutus samuti nende
vastu sallivamaks, sest oli nagu ka iga  teine inimene hädas ja vajas toitu pere ülalpidamiseks.

Sel ajal, mil külas otsiti  viise toita oma perekonda, peitis Tõnu end linnas, kus ta otsis õigust saada oma talu koos varaga tagasi ning jätta vahele peksukorrad.
Ta elas ühe hea kaupmehe ja ta venna juures, kes toetasid teda rahaliselt ja aitasid teises keeles kirju valmis kirjutada. Seal aga ei leidnud peategelane abi, ning oli sunnitud koguma veidi raha ja ootama sobivat aega Riia minekuks, kuhu kaebust esitades võis ta saada generaalguvernöörilt käsu, et talle maa tagasi antaks. Pikal teekonnal ootas teda ees palju seiklusi koos kaasreisijatega, kes olid nõus teda peale võtma, kui terve tee süüdistasid teda väheses tasumises ja liigses raskuses, mis koormas nende hobuseid. Teose lõpus selgub, et pikk teekond Riigi polnud mõttetu ja peategelane saab kodus oma elu jätkata.

Kommentaarid