Postitus #15 Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700-1721

Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700-1721
V. Fainštein, E. Ibius, O. Ibius, R. Kenkmaa, H. Palli, A. Traat ja E. Öpik

451lk



Raamat põhineb Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi materjalidel.
Põhjaliku ja ülevaatliku teose koostajateks olid V. Fainštein, E. Ibius, O. Ibius, R. Kenkmaa, H. Palli, A. Traat ja E. Öpik.
Selle eesmärk on anda edasi Põhjasõja aastatel elanud inimeste eluolu, Eesti kaardi kujunemist, majanduslikke suhteid Venemaaga, raskustest Rootsi väes jpm.
Raamatus on palju tabeleid ja kaarte, mis iseloomustavad inimeste elu ja näitavad, kus Eestimaa aladel üks või teine tegevus aset leidis.
Tabelid võrdlevad laste, naiste ja meeste surnute arvu katkuepideemia ajal, kodanikuseisuseid, teravilja üldhulka jne.
Illustreerivatel joonistustel on kujutatud inimesi ja linnasid, on ka foto kindralleitnant  R. F. Bauerist ja vürst Aleksandr Menšikovist, plakatitest ja kirjadest.
Hoolimata sellest, et teos ei ole kirjutatud ühtse ilukirjandusliku loona, on huvitav lugeda igat peatükki.
Raamatus on ka maakondade ja linnade kaupa ära jagatud kindlad sündmused. Linnadest mainitakse Tallinnat, Tartut, Narvat, Jõhvit, Pärnut.
Samuti ka mõisaid, millest paljud on tänaseks päevaks hävinud. Nendeks olid Jõhvi mõis, Vohnja mõis, Kunda mõis, Rae mõis jpt.
Teosest sain ma teada palju uut tolle elu kohta. Näiteks on seal kirjutatud sellest, kuidas Vardi mõisa talupoeg tahtis lasta end sõjaväkke värvata, vaid sellepärast, et nälga mitte surra.
Tol ajal polnud näljahäda mingiks uudiseks, sest sõja ajal lähevad kõik varud sõduritele, inimeste kodud hävitatakse ning linnas ja maal ei tulda toime sellise raske olukorraga.
Sõjaväes võis küll loota saada veidi rohkem toitu, kuid suremus oli suur ka Rootsi vägedes. Mehed ei suutnud taastuda peale raskeid vigastusi,
sest toidupuudus tekitas jõuetust ja süvendas erinevaid haigusi.
Haigestusid sõdurid ka sellel põhjusel, et oli puudus riidevarustusest, täpsemalt puudus paljudel pesu, sukad ning saapad, mille tõttu tuli neil paljajalu käia isegi siis, kui lähenes talv.
Eraldi tuuakse välja ka Tallinna toidupuuudust ja katkuepideemiat, mis samuti viis paljude inimeste elud. 
Õnneks ei kajasta raamat, vaid raskeid aegu Liivimaal. Räägitakse ka sellest, kuidas linnasid hakati parandama, et oleks parem elada.
Välja võib tuua näite Tartust, sellest kuidas taasmoodustati raad ja iga maja juurde oli antud käsk rajada kõnnitee. Lisaks sellele taastati koolid talupoegade laste jaoks.

Teos on küll kohati raskesti loetav, kuna tekstid on võetud arhiividest, ning põhinevad tõestisündinud lugudel.
Sellegipoolest saab tänu sellele hea ülevaate inimeste elukäigust, seisuste jagunemistest, koormistest, mõisate korraldusest. See on kasulik olümpiaadideks valmistujatele või referaadi
kirjutajatele, et saada teada uut infot ja laiendada oma teadmisi. Kuigi suure infokoguse tõttu ei jää iga detail meelde, saab iseenda jaoks midagi põnevat välja tuua. 



Kommentaarid